Punasesõstratarretis

Panin vartest ja kobaratest puhastamata pestud punased sõstrad potti. 5 l marjade kohta panin 1dl vett ka poti põhja. Kuumutasin marju pidevalt segades kuni marjad muutusid pehmeks, ei olnud enam kõvad, eraldus mahla. Kui palju vett põhja panna, tuleb vedel moos ja ei muutu tarretiseks.

Alguses kui vedelikku pole veel eraldunud, peab korralikult segama, et põhja ei kõrbeks. Siis valasin need vedelikuga koos olevad katkised marjad köögikombaini püreetegijasse. See on selline kopsik, kus on külje peal tihe sõel ja keskel purustaja. Valan marjad töötavasse köögikombaini ja kohe jookseb läbi sõela kaussi ilma kestade ja seemneteta püree.

Saadud püree mõõtsin liitrise kannuga ära ja valasin suurde potti, kuhu lisasin suhkrut.

Panin 4l püree kohta 2 kg suhkrut.

Kui sellist seadet pole, tuleb ette võtta käsitsi läbi sõela hõõrumine, mis on üsna aega nõudev.

Kui suhkur ja püree on potti pandud, kuumutada seda keemiseni aeg-ajalt segades. Enne keema hakkamist tekib moosi pinnale palju heledat vahtu, säilivuse tagamiseks tuleb kõik vaht eemaldada.
Kui tarretis on keema tõusnud ja vaht eemaldatud, panna see pestud purkidesse ja sulgeda õhukindlalt.

Sellise hoidise tegemise eelis on see, et ei ole vaja enne marju puhastada vartest ja tulemus on kena välimusega.

Punastest sõstardest tehtud tarretis ei tulnud nii paks kui mustast sõstrast, peale keetmist oli päris vedel, aga seistes läks paksemaks, kuid mitte lusika peal püsivaks tükiks, vaid paksuks voolavaks moosiks.

Punasesõstratarretis tuleb üsna vänge, aga mõnes koogis saab ikka kasutada, näiteks õhukese kihina pärmitaigna plaadikoogil, kuhugi kaunistuseks, magustoitudele jm.