Kirsimoos

Puhastasin kirsid kirsikivieemaldaja abil kividest, kokku sain 7 liitrit puhastatud kirsse. Kurnasin neilt ära potti tekkinud mahla ja panin seejärel kirsipoti pliidile. Kuumutasin umbes 20 minutit, siis valasin uuesti ära kõik tekkinud vedeliku. Nüüd oli potis 4 liitrit kirsse, neile lisasin 1,5 kg suhkrut ja keetsin neid koos madalal kuumusel eemaldades aeg-ajalt vahtu kuni vahtu enam ei tekkinud (~45 minutit).

Tõstain kuumalt purkidesse ja sulgesin õhukindlalt.
Mahla ära valamine on oluline, kuna suhkru lisamine muudab niigi vedelaks ja muidu jääks see moos supi taoline. Mahla võib kasutada kohe toormahlana või keeta läbi ja kasutada siis.

Mahla eraldasin ma selle moosi keetmise käigus ~2 liitrit.

Kapsaste hapendamine

Kapsaid hapendades minu vanaema õpetuste järgi olen alati kapsastega väga rahule jäänud.

Üks vanarahva tarkus, mida minu vanaema on ikka järginud ja mille järgi tegime ka sellel aastal ise, kuigi ma ei peaks selliseid asju uskuma, on see, et kapsaid tuleb hapendada noore kuu ajal, vana kuu ajal tehes pidavat pehmeks minema, vanaema kogemused on selle ka tõestanud ja üks naaber, kes tegi teisel ajal, kurtis, et kapsad läksid sellel aastal aia taha.

15-20 kg hapenduskapsaid

40 g köömneid

300 g jämedat soola

100 g suhkrut

2 õuna "antonovka"

Kapsad riivitakse, hea on kasutada selleks suurt kapsariivi. Kui üksjagu riivitud kapsaid on pandud hapendamisnõusse (tünni, suurde potti, ämbrisse) lisada sinna osa soolast, suhkrust, köömnetest. Meie panime neljal korral (jagasime antud kogused mõttes neljaks). Vanaema on pannud ühe osa ka põhja, aga meie seda ei teinud.

Kui 1/4 osa kapsastest on riivitud, panna sinna peale 1/4 osa maitseaineid ja tampida nuiaga kuni kapsaid jääb koguselt poole vähemaks ja muutuvad välimuselt märjemaks, kuid vedelikku alguses ei teki. Koos kapsaga riivida ka õunad, osa võib jätta ühte tampimise ossa, teise poole teise. Õun aitab kiirendada hapnema hakkamist.

Ja nii edasi kuni kõik kapsad on riivitud. Peale viimase kapsakoguse panemist ja nendele soola, suhkru, köömnete lisamist tampida nii kaua kuni kapsastele tekib palju vett. Kapsaste peale panna puhas riie, siis puust plaat vajutiseks ja peale midagi rasket, näiteks suur kivi. Meie panime vajutiseks kausi ja 5 liitrise veenõu, kuna meil ei olnud spetsiaalseid vahendeid.

Kapsanõu viia sooja ruumi (kööki) ja hoida seal kuni hakkab vahutama. Ma ei teinud pilti õigel ajal, olin juba osa vahtu pealt eemaldanud kui meenus, et pilt on tegemata, aga vaht näeb selline välja nagu sellel pildil, kuid seda oli tunduvalt rohkem. Vahu tekkimiseks kulus meil aega 2,5 ööpäeva. Vanaema õpetuste järgi üle kolme päeva ei tohiks toas hoida, muidu lähevad liiga hapuks.

Eemaldasin vahu, pesin puhtaks riide ja panin tagasi riide ja vajutise, ning kapsanõu sai viidud keldrisse (jahedasse ruumi). Samas suures nõus hoida seda veel nii kaua, et kokku tuleb hapendamise algusest ehk siis kapsaste riivimise päevast 1 nädal. Ka edaspidi võib hoida samas nõus, kuid mina tõstsin siis kapsad ümber emaileeritud ämbrisse ja kahte kolmeliitrilisse purki.

Kokku tuli meil 18 liitrit hapukapsaid.

Kapsad olid täpselt paraja maitsega, ei midagi vähe ega palju.

Paljud kasutavad hapendamisel köömnete asemel riivitud porgandit, aga kuna me ei ole porgandiga teinud, siis ei oska täpsemalt kommenteerida.

Hapukapsad on head ka toorsalatina toidu lisandiks kasutades süüa.

Ebaküdooniaviilud suhkrus

2,5 l ebaküdooniaviile

0,5 kg suhkrut

Pestud ebaküdooniad lõigata pooleks, eemaldada seemned. Seemnete eemaldamiseks võib poolikut ebaküdooniat koputada vastu lõikelauda nii, et seemned välja kukuksid ja ülejäänud aidata noa abil välja. Seemnekambreid pole vaja eraldada, aga muidugi võib.

Seemnetest puhastatud viljad lõigata õhukesteks viiludeks, seda on kõige mugavam teha köögikombaini viilutajaga.

Viilutatud ebaküdooniad panna kaussi, lisada suhkur ja segada korralikult läbi. Jätta lauale seisma aeg-ajalt käies segamas kuni kaussi on tekkinud suhkru asemel palju vedelikku nii, et ebaküdooniad on suhkrusiirupi sees.

Siis panna väikestesse purkidesse koos tekkinud siirupiga nii et vedelik kataks neid. Sulgeda õhukindlalt ja säilitada külmkapis.

Väga maitsev lisand teele, lisada nii viilusid kui siirupit!

Jõhvikate säilitamine

Kui korjatud jõhvikad ei ole väga punased, palju on valge poolega jõhvikaid, siis enne keldrisse veega täidetud purki säilitamiseks viimist, võiks jõhvikad laotada riide peale laiali üheks kuni kaheks nädalaks. Seda võib teha toas, aga ka jahedamas kohas.

Mina säilitan jõhvikaid veega täidetud suures lahtises purgis, nii et jõhvikad on veega kaetud. Kuus korra võiks vett vahetada. Kui jõhvikapurk kaanega katta, siis kipuvad jõhvikad halvaks minema.

Kuivatatud alõtshad

Kuna alõtshad hoidistamiseks ei sobi oma eripära tõttu, mis muudab nad kuumtöötlemisel kibedalt hapuks, olenemata lisatud suhkrukogusest, siis tuli mõte kuivatada neid nagu õunu. Mul ei olnud küll alguses ideed, mida kuivatatult nendega teha, kuid kui ma proovisin seda kuivanud kõva haput asja, siis tekkis mul mõte teha nendest teed.

Ja tõesti kuivatatud alõtshadest saab väga hea puuviljamaitselise tee. Liitrise teekannu kohta panin 1,5 spl kuivatatud alõtshasid.

Lõikasin pestud alõtshad pooleks, eemaldasin kivid ja ladusin nad lõikepinnaga ülespoole küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Ahju kuumuse keerasin 100 kraadi juurde, ahju ukse panin kinni, kuid lusika jätsin ukse vahele, et veidi õhku tuleks sisse. 5 tunni pärast olid täiesti kuivad, krõbedad peaaegu musta värvi.

Umbes tund enne lõppu kui nad on juba üsna kuivad, tuleks nad paberi küljest lahti võtta, kuna eraldunud mahla tõttu on nad kleepunud paberi külge ja siis lasta veel tund aega kuivada samal paberil.

Marineeritud pihlakad

Marinaad:

2 kl vett

1 kl suhkrut

kaneelikoort

5 nelki

1 spl 30% äädikat.

Kõik peale äädika panna keema. Pestud pihlakakobarad panna sinna sisse. Keeta umbes 10 minutit, siis tõsta tulelt ja lisada äädikas. Pihlakakobarad tõsta purki ja valada üle marinaadiga, nii et oleks üleni kaetud. Sulgeda õhukindlalt.

Parem oleks kui saaks kasutada kultuurpihlakaid, nende puudumisel peaks enne laskma pihlakatel sügavkülmas külmuda, see pidi vähendama mõrusust.

Hea kasutada kaunistuseks.

Kuivatatud õunad

Kuna magusaid õunu kukub juba palju puu otsast alla, otsustasin neid kuivatada.

Koorisin ja puhastasin õunad, eemaldasin ka seemnekambrid, lõikasin viiludeks. Paksemad viilud lõigates tulevad paremad kuivatatud õunad, õhemad aga kuivavad kiiremini, igal juhul oleks hea kui kõik oleksid enam-vähem ühtlase paksusega. Kuivatada võib ka koortega, aga siis kuivavad õunad ebaühtlaselt ja läheb kauem aega, koore piirkonnast kuivavad kauem.

Võib kuivatada ka ainult õunakoori ja nendest talvel teed teha.

Panin õunatükid küpsetuspaberile ahjupannile

ja hoidsin neid ahjus ülemises vahes 75-100 kraadi juures 6 tundi nii et olid kuivad ja krõbisevad, päris kõvaks ka ei tasu lasta, kuigi kui selline asi on juhtunud, siis seistes saavad nad ikka veidi niiskust ja muutuvad uuesti pehmemaks.

Paar korda vahepeal segasin õunu pannil. Ahjuust päris kinni ei pannud, ukse vahele võib panna supilusika, et ahjuuks kinni ei vajuks. Temperatuuri osas peate ise jälgima, erinevad ahjud küpsetavad erinevalt, igal juhul ei tohi õunad küpsema hakata, nii kuum ei tohi olla.

Õunu saab kuivatada ka toas õhu käes, aga see on väga aeganõudev ja kuna ise seda teinud pole, ei oska ka täpsemaid juhiseid selle kohta jagada. Ma arvan, et ahjus ventilaatoriga on võimalik ka kiirendada kuivatamise protsessi, aga jällegi kogemused puuduvad. Kui keegi on teinud, võiks lisada siia kommentaari.

Magusamatest õuntest tulevad ilusad heledad kuivatatud õunad, hapudest aga tumedad, pruunikad.

Säilitada on neid hea riidest kotis või väiksema padjapüüri sees. Küttehooaja alguses võib nad korraks ka radiaatori peale panna ja üle kuivatada.

Kuivatatud õunu on talvel hea nii sama süüa või teha kuivatatud puuviljade kompotti.