Kartulivorm võilillelehtedega

Tegime kokkuhoiu kokaklubis.

Retsept on soomlaste Arktiset Aromit ry veebilehelt (Voikukka-perunalaatikko), retsept oli Nami-Nami retseptikogus.

Kevadel võib tavapärasele kartulivormile lisada noori võilillelehti.

800 g kartulit
2 sibulat
2 sl õli
100 g võilillelehti
2 dl riivitud juustu
soola
musta pipart
muskaatpähklit
1 dl 10% rõõska koort
1 dl piima

Koori kartulid ja lõika hästi õhukesteks viiludeks. Loputa külmas vees, nõruta.
Lõika sibulad viiludeks ja prae kergelt õlis läbi. Lisa kartuliviilud ja prae veel mõni minut.
Pese võilillelehed, eemalda roots. Keeda rohkes vees 5 minutit. Nõruta ja haki lehed väiksemaks.
Määri ahjuvorm võiga, laota põhjale kiht sibula-kartulisegu. Maitsesta soola, pipra ja muskaadiga. Laota peale võilillelehti, siis riivitud juustu. Korda, kuni kõik ained on otsas. Pealmiseks jäägu kartuli-sibulasegu.
Kata vorm kaane või fooliumiga ning küpseta 225-kraadises ahjus umbes 15 minutit.
Kalla peale koore-piimasegu ja küpseta ilma kaaneta veel 30 minutit, kuni kartulid on pehmed.

Meekook (kiire variant)

Taigna retsept on ühelt vene kokanduslehelt, kuid seal kasutati seda hoopis teise koogi tegemiseks.

Taigen:

2 kuhjaga spl mett (80-90 g). Panin enda tehtud võilillemett (vt isetehtud toiduained - võilillemesi, kuigi keetsin mee liiga paksuks, läks külmkapis lausa kõvaks, sulatasin üles ja sain väga hästi kasutada)

2/3 kl suhkrut (klaasi mõõt 200 ml)
3 muna
1 tl soodat
8 dl jahu

Kloppisin kahvliga munad lahti, lisasin suhkru ja mee ja siis soodaga segatud jahu, segasin alguses lusikaga, hiljem käte vahel ühtlaseks taignaks.

Jagasin taigna viieks palliks. Tainas tuli pehme ja väga kergesti rullitav. Rullisin õhukesed ümmargused kettad, kasutasin lahtikäiva koogivormi abi mõõtmisel, et ühesuurused taignakettad tuleksid.

Küpsetasin küpsetuspaberil eelsoojendatud 200 kraadises ahjus keskmises vahes 5-6 minutit, nii et põhjad jäid natuke pehmed.

Immutasin põhjasid kompotivedelikuga, selleks tõstsin lusikaga põhjadele vett, nii et kogu põhi oli vedelikuga kokku hõõrutud. Kõigi põhjade peale kulus kokku ~1 dl vedelikku või isegi vähem.

Immutatud põhja katsin hapukoorega, siis lisasin järgmise põhja, jälle hapukoore jne. Kõige peale pudistasin präänikuid.

Hapukoorele suhkrut ei lisanud, kuid kes soovib magusat kooki, võib seda teha.

Kui me õega hindasime seda kooki, siis tal oli selline ühtlane maitse. Meile mõlemile ja ka teistele maitses see kook, kuid mulle tundus, et ta vajaks mingit erksust - kas hapukat moosi ühe kihi vahele, hapukoorele suhkrut või peale shokolaadiglasuuri, seda juhul kui tahetakse täiuslikku tulemust taga ajada, selliselt nagu minul tehtud, on ka täiesti korralik ja hea kook, aga minu jaoks oli natuke liiga ühtlane maitse, mis vajaks veidi erksuse nooti.

Kui mu eelmine meekook oli täielik läbikukkumine, tainast oli võimatu rullida, jamasin sellega mitu tundi, põhjad tulid paksud ja kook ei olnud midagi erilist, siis seda retsepti julgen küll soovitada, seda on väga lihtne teha ja jääb ilus.

Taignaks kasutasin enam-vähem sama retsepti, mis mul on magusate küpsetiset all retseptis nimega "Kasehalg", ainult jahu kogust suurendasin. Aga jahu kogus oleneb ka mee lusikatäite suurusest. Kuna mina kangutan oma poolkivistunud võilillemeemassi ja mul tuleb sinna hiigelkuhi peale, mille ma siis mikrolaineahjus ära sulatan, siis selle tõttu tuli mul ka rohkem jahu panna. Kellel on normaalsed supilusikatäied mett, sellel võib-olla piisab 6 dl jahust, peab katsetama, nii et saaks rullida ja kinni ei jääks, siis on õige. Kui tainas jääb märg, tuleb jahu juurde panna. Kirjutan kõik need asjad lahti selleks, et kellelgi ei ebaõnnestuks minu antud retseptide järgi tegemine.

Kasehalg (meekook)

Retsept on ühelt vene kokanduslehelt.

Taigen:

2 spl mett (80-90 g). Panin enda tehtud võilillemett (vt isetehtud toiduained - võilillemesi, kuigi keetsin mee liiga paksuks, läks külmkapis lausa kõvaks, sulatasin üles ja sain väga hästi kasutada, koogil tuli samasugune mee maitse nagu tavalise meega tehes on varem tulnud)

2/3 kl suhkrut (klaasi mõõt 200 ml)

3 muna

1 tl soodat

6 dl jahu, kui jääb nätske ja ei saa rullida, siis lisada natuke jahu veel, nii et tekib pehme, väga hästi rullitav taigen, mis ei jää kinni. Minul tuli 6 dl-ga õige taigen, üks minu tuttav tegi ka, aga tema pidi jahu rohkem panema.

Kloppisin kahvliga munad lahti, lisasin suhkru ja mee ja siis soodaga segatud jahu, segasin alguses lusikaga, hiljem käte vahel ühtlaseks taignaks.

Kreem:

1,5 pk hapukoort (a´500 ml)

400 g kohupiimapastat (1 toru)

2/3 kl suhkrut (arvan, et o,5 kl oleks piisav, kook tuli üsna magus)

Taigen rullida lauale ristküliku kujuliseks ja lõigata 1-1,5 cm laiusteks ribadeks. Riba pikkusest tuleb koogi pikkus. Rullida nii pikad ribad kui pikka kooki tahetakse. Panni peale küpsetuspaberile tõstes võivad ribad ka veidi venida, sättida nad pannil võimalikult sirgeks, siis on hiljem parem kooki kokku panna. Minul tulid ribad panni pikkused. Ribade lõikamisel võiks arvestada sellega, et igale kihile jaguks võrdne arv ribasid. Panin 4 riba kõrvuti, 5 kihti, aga kolme ribaga tuleks ilusam ümmargusema läbilõikega puu.

Panna eelsoojendatud ahju, küpsetada 200 kraadi juures keskmises vahes 5-7 min. Ribasid mitte kõvaks küpsetada!Ribasid tuli 2 pannitäit.

Laota suurem kiletükk lauale (tõmbasin pikalt toidukilet, nii et teise otsa sain pärast tõmmata üle koogi). Kile peale laduda koogiribad, soovitavalt 3-4, minul tuli alumisel 5, teistel kihtidel 4, kuna üks riba oli üle. Määrisin igale kihile paksult kreemi, ka külgedele ja otstesse.

Kui kõik on laotud, tuleks see kook tugevasti kilesse pakkida, nii et kile tõmbaks seda kooki ka rohkem kokku. Alloleval pildil on näha, kuidas kreemi panekuga on kook liiga laiaks vajunud. Tegelikult võtsin kile uuesti lahti ja võtsin laiusest ühe riba kõikidel kihtidel vähemaks, ladusin pealmiseks kihiks, pealt määrisin veel hapukoorega üle. Väga tähtis on, et pealmisele kihile tuleks palju kreemi, et pärast valmis koogil ei jääks läbi valge paistma pruun värv, minul kippus ikka natuke jääma. Kui kile on pandud, saab läbi kile ka natuke veel kreemi ühtlasemaks lükata.

Tõstsin kile sees koogi küpsetuspaberile ja tõmbasin paberiga kooki veidi kokku, et kõrgem, rohkem puu moodi jääks.

Kui kook on kokku pakitud, siis panna külmkappi. Retsepti järgi peaks ta seal olema vähemalt 8 tundi, aga meie proovisime juba 4 tunni pärast, oli juba üsna pehme.

See on päris huvitav kook. Tegelikult oleks hea selle sama taigna retseptiga teha ka plaadi meekooki, kuna see tainas annab küll hästi õhukeseks rullida (selle koogi puhul ma ei rullinud eriti õhukeseks), kui kohe küpsetamise paberil lahti rullida, et ei pea enam tõstma kuhugi tainast, siis õnnestub see kindlasti väga hästi!

Kaunistuseks niristasin sulatatud Bitteri shokolaadist triipe. Seened tegin seekord lihtsalt - ostsin pruune maisipallikesi, nendest tegin nii kübarad kui jalad. Muidugi tunduvalt ilusam tulemus jääb kui küpsetada beseest seenejalad (vt küpsised - besee) ja pruunid biskviitküpsised panna kübarateks (vt küpsised - biskviitküpsised).

Väga ilus jääb ka siis kui panna kübaraks pool keskmise suurusega tumedat viinamarja ja jala võib siis teha ka kõrsiku tükikesest.

Võilillemesi

Korjasin päikesepaistelisel päeval puhtast kohast ilma varreta võililleõisi, õied peavad olema täiesti avatud, et keskel ei oleks enam kinnist õielehtede ringi. Kodus pesin sõela peal kergelt läbi ja siis võtsin rohelised nupsud küljest ära käega keeravat liigutust tehes. Kui teha nuttidega koos, siis pidi mesi tulema roheka värvusega ja veidi kibe. Võilille puhastatud õielehti mõõtsin 2 tassitäit (a`250 ml). Valasin üle 1 l külma veega.

Retsepti järgi oleks pidanud laskma õitel koos veega aeglaselt keema tõusta ja siis jätma kaane alla ööpäevaks seisma. Minul jäi millegipärast see koht märkamata, et alguses tuleb keema lasta. Mina panin külma vee peale ja jätsin selliselt taldrikuga kaetud klaaskaussi 24 tunniks seisma tuppa. Seda, et keema oli vaja enne lasta, märkasin alles 24 tunni pärast. Ei tea, mida keema laskmine muudab, kas aitab kasulikel ainetel paremini eralduda. Teine kord proovin õigesti teha. Valasin võilille-veesegu läbi sõela, õied pigistasin kuivaks. Potti jäi üsna sogane vedelik, millele lisasin 1 kg suhkrut ja lasin keema.
Retsepti järgi tuleks kuumutada segu email- või klaasnõus, kuni tekib siirup, mina võtsin julguse teha tavalises potis, kuna mul emailpotti pole, ainult poolest sidrunist välja pigistatud mahla lisasin meesegule tund aega peale keetmise algust, kuna ei tea, äkki hapu reageerib metalliga, retsepti järgi tuli see kohe alguses lisada. Keetsin nõrgal kuumusel pooleldi peal oleva kaanega, et liigne vesi saaks ära aurustuda. Vahu, mis tekkis peale, võtsin ära, seda tekkis kogu keetmise vältel aeg-ajalt. Kui vedelik hakkas juba natuke paksemaks, siirupisemaks muutuma, proovisin (Ei tohi proovida otse potist, on ülikuum!), oli hea. Kuna retseptis ei olnud öeldud, kaua keeta, siis keetsin täpselt 2 tundi kuni mesi hakkas äkki väga hoogsalt mullitama pliidi kõige nõrgema kuumuse peal, mullid tõusid üsna kõrgele.

Kahjuks keetsin liiga kaua!!! Mesi muutus liiga kõvaks siirupiks, nagu hakkaks karamelliks muutuma, enne kui proovisin, oli palju parem. Keetke 1,5 tundi ja siis vaadake, võib-olla sellest aitab või 1 tund, 45 minutit. Järgmisel korral olen targem ja mõõdan ka täpselt õige aja.

Tilgutades ei vajunud mesi laiali jäi piisana taldrikule.


Varsti proovin selle meega küpsetada mingit kooki, kuhu läheb mesi taignasse. Kui kõik toimib, siis saab peaaegu 1l sellist mett ~ 14 krooni eest.
Maitse poolest ei ole nii magus nagu mesi, täitsa hea asi, kui ma ta järgmisel korral õige konsistensiga ka saan, siis on väga hästi. Kavatsen külmkapi ühe riiuli täita võilillemee purkidega, sest seda mett säilitatakse külmkapis klaaspurkides, pidi säilima kevadeni. Kasutatakse nagu tavalist mett. Lapsed proovisid, neile maitses, kuigi neile päris mesi eriti ei meeldi.

Veel infot võilillemee kohta, mis ma leidsin internetist:
Ravimina võta 1 tl 3 korda päevas.
Võilill annab meie verele vajaliku konsistentsi st veri muutub vedelamaks. Ta aitab vältida veresoonkonna haigusi, infarkti ja insulti, kaotab sügelemise allergikutel, parandab sammaspoolikuid ja lööbeid. On hea podagra, reuma, maksa- ja sapihaiguste puhul. Võililleõitest saab teha imehead mett, mis ei jää maitse poolest sugugi alla ehtsale meele, kuid on näiteks neeruhaigetele sobivam kui mesi. Samuti on hoopis meeldivam neile, kes tavalist mett eriti ei armasta.