teisipäev, 31. juuli 2007

Maksa-peedikotletid

400 g toorest maksa
3 dl keedetud peenestatud peeti (3-4 väiksemat tervet peeti)
1 sibul
3 viilu leiba
natuke vett leiva leotamiseks
1 muna
2 spl jahu
peenpipart
1 tl soola
Purustasin keedetud peedid köögikombainis.
Toore maksa ja sibula peenestasin köögikombainis, võib ka hakklihamasinaga. Segasin omavahel peedi ja maksa.
3 kandilist leivaviilu surusin 2,5 dl suurusesse tassi kuhu valasin peale nii palju vett kui mahtus. Tegin sõrmede vahel veega leotatud leiva pudiks ja lisasin maksasegule, segasin juurde muna, soola ja pipra.
Tõstsin õlisele pannile parajad lusikatäied ja praadisin mõlemalt poolt pruuniks.
Päris huvitav, kuigi kotlet on seest ereda peedi värvusega, mis võib mõnes sööjas tõrke tekitada. Miinuseks on ka see, et välimuse järgi ei saa hinnata kotlettide valmimisastet.
Maitsevad ka külmalt leiva peale pandult hästi.

Lisandiks pakkusin sakiliseks lõigatud kartuleid. Neid võib nii keeta kui küpsetada ahjus. Sellist nuga müüakse Viljandis ja Tartus asuvas kaupluses "Tuhat vajalikku asja".

esmaspäev, 30. juuli 2007

Lisasin isetehtud toiduainete alla jäätise juurde 3 retsepti: http://toidupildid.blogspot.com/2007/05/jtis.html

Pitsilised korvikesed




Retsept võetud "100 rooga" sarja raamatust.

50 g võid
0,75 dl suhkrut
2 spl jahu

Sulatatud võile lisada suhkur, kuumutada koos paar minutit,
tõsta tulelt, jahutada veidi ja lisada jahu. Taigen tuli nii paks, et sai käega veeretada pallikesed, mis panin küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile ja surusin alguses käega laiaks ja siis hakkasin sõrmedega laiemaks vajutama. Küpsetasin 175 kraadises ahjus keskmises vahes 8 minutit. Jahutasin veidi, võib-olla 1 minut ja siis tõstsin tordilabida abil kummuli keeratud klaasidele. Kohe ahjust võttes on see hästi pehme ja läheks kohe laiali,
jahtuda tuleb lasta seni kuni küpsetis jääb üheks tükiks, katsudes on näha, et teda on võimalik tõsta klaasile, ilma, et sealt tükke küljest ära kukuks. Kui liiga kaua lasta jahtuda, siis ei saa enam klaasi peal vormida korvikeseks.
Klaasile pandud ketastel vajutada väga ettevaatlikult, õrnalt külgi alla poole, et tekiksid korvikesed. Juba umbes 1 minuti pärast kui nad on oma vormi säilitanud ja muutunud kõvaks,võib nad klaasi pealt ära võtta.
Täisin jäätisega.
Selline korvike jääb üsna kõva, krõmpsuv, koos jäätisega seda süüa hästi ei saa, saab kasutada serveerimisnõuna. Hiljem kui jäätis on otsas ja korvike on jäätisevedelikust veidi pehmenenud, on see päris hea.









Beseerull


Tõeliselt hõrk ja väga hea küpsetis, hoopis midagi muud kui rullbiskviit. Retsept on võetud ühest "100 rooga" sarja raamatust, muutsin retsepti veidi.


Põhi:

6 munavalget
suhkrut panin 2 dl, tuli liiga magus, paneksin järgmisel korral 1,5 dl


Täidis:
1 tl vaniljesuhkrut
1 pk vahukoort ( 200 ml pakk vahustatult)
2,5 dl toorjuustu (tegin ise, vt isetehtud toiduained: toorjuust)
3 spl suhkrut

vaarikaid, nii et saab põhja nendega katta.


Vahukoor ja toorjuust koos andis äärmiselt meeldiva ja peene maitsenüansi.

Panin beseetaigna küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile

ja küpsetasin eelsoojendatud 175 kraadises ahjus keskmises vahes 15 minutit, lasin 5 minutit jahtuda, siis eemaldasin ettevaatlikult beseepõhja paberi küljest, kippus natuke katki minema ja asetasin ta puhtale küpsetuspaberile. Kui oli täielikult jahtunud katsin vaarikatega ja seejärel vahukoore-toorjuustukreemiga.

Keerasin ettevaatlikult rulli ja pakkisin sellesse küpsetuspaberisse, mille peal rull oli.


Lõikasin rulli lahti õige varsti, kuid täidis oli liiga vedel,
võiks natuke zelatiini täidisesse panna, et oleks lihtsam ja kenam serveerida, kuid kui jätkub kannatust oodata söömisega järgmise päevani siis pole seda tarvis, sest tükikeses, mis jäi järgmiseks päevaks, oli täidis seistes muutunud tunduvalt tugevamaks.

Kiidan veelkord seda küpsetist ja arvan, et see võiks sobida peenema ja pidulikuma või romantilise õhtusöögi juurde magustoiduks.





pühapäev, 29. juuli 2007

Täidetud paprikad




Kahtlemata on antud toit punasest paprikast tehtult tunduvalt atraktiivsem ja kaunim, aga kuna heledad paprikad olid tunduvalt odavamad, tegin neist.

Lõikasin paprikatelt ära varred ja puhastasin kaunad seest seemnetest, loputasin üle
ja täitsin hakklihaseguga.

Täidis:

0,5 kg hakkliha

1 tl soola

noaotsaga peenpipart

1 muna

Panin täidetud paprikad õliga määritud pannile, veeretasin kaunu õlis, sii et kõik küljed muutusid õliseks.

Küpsetasin keskmises vahes 200 kraadise kuumusega umbes 40 minutit, siis katsin paprikatel ühe külje riivjuustuga ja panin ahju juustu sulamiseni.

Lisandiks keetsin riisi, millele peale vahu tekkimist ja eemaldamist lisasin 1,5 tl karrit, mis muutis riisi kollaseks.

Väga maisev söök!

neljapäev, 26. juuli 2007

Kukeseente külmutamine

Õnnestus saada veidi kukeseeni. Panin nad suurde veekaussi ja pesin korralikult puhtaks, öeldagu mis tahes, aga mulda endale sisse süüa ka ei taha.


Pestud seened lõikasime tükkideks, mitte väga väikesteks, tõmbavad palju kokku, väga väiksed seened võiks terveks jätta.

Panin õlisele pannile ja praadisin neid kuni vedelik oli täiesti ära kadunud. Alguses tekib ja püsib pikka aega palju vedelikku. Soola ei lisanud, panen seda siis kui olen seened üles sulatanud ja neist midgi valmistama hakkan.

Külmutamise korral ei soovitata praadimiseks võid kasutada, selle asemel panna õli, kuna või pidi pikema ajalisel seismisel rääsuma.

Praetud seened jahutasin ja panin karpidesse sügavkülma (panin ikka rohkem kui pildil näha).

Kuivatatud õunad


Kuna magusaid õunu kukub juba palju puu otsast alla, otsustasin neid kuivatada.



Koorisin ja puhastasin õunad, eemaldasin ka seemnekambrid, lõikasin viiludeks. Paksemad viilud lõigates tulevad paremad kuivatatud õunad, õhemad aga kuivavad kiiremini, igal juhul oleks hea kui kõik oleksid enam-vähem ühtlase paksusega. Kuivatada võib ka koortega, aga siis kuivavad õunad ebaühtlaselt ja läheb kauem aega, koore piirkonnast kuivavad kauem.


Võib kuivatada ka ainult õunakoori ja nendest talvel teed teha.

Panin õunatükid küpsetuspaberile ahjupannile


ja hoidsin neid ahjus ülemises vahes 75-100 kraadi juures 6 tundi nii et olid kuivad ja krõbisevad, päris kõvaks ka ei tasu lasta, kuigi kui selline asi on juhtunud, siis seistes saavad nad ikka veidi niiskust ja muutuvad uuesti pehmemaks.
Paar korda vahepeal segasin õunu pannil. Ahjuust päris kinni ei pannud, ukse vahele võib panna supilusika, et ahjuuks kinni ei vajuks. Temperatuuri osas peate ise jälgima, erinevad ahjud küpsetavad erinevalt, igal juhul ei tohi õunad küpsema hakata, nii kuum ei tohi olla.

Õunu saab kuivatada ka toas õhu käes, aga see on väga aeganõudev ja kuna ise seda teinud pole, ei oska ka täpsemaid juhiseid selle kohta jagada. Ma arvan, et ahjus ventilaatoriga on võimalik ka kiirendada kuivatamise protsessi, aga jällegi kogemused puuduvad. Kui keegi on teinud, võiks lisada siia kommentaari.


Magusamatest õuntest tulevad ilusad heledad kuivatatud õunad, hapudest aga tumedad, pruunikad.
Säilitada on neid hea riidest kotis või väiksema padjapüüri sees. Küttehooaja alguses võib nad korraks ka radiaatori peale panna ja üle kuivatada.

Kuivatatud õunu on talvel hea nii sama süüa või teha kuivatatud puuviljade kompotti.

Karusmarja-porgandimoos (vale murakamoos)


Leidsin selle retsepti ühest hoidiste raamatust ja tundus olavat väärt järgi proovimist. Koguseid muutsin veidi ja moosisuhkru asendasin tavalise suhkruga.


Tegin katsetuseks hästi väikese koguse, sellest tuli 2 pooleliitrist purki moosi.


1 kg karusmarju
0,5 kg porgandeid
3 spl vett
600 g suhkrut

Pestud, õienupsudest ja vartest puhastatud karusmarjad panin potti,


sinna lisasin vee ja jämeda riiviga riivitud porgandid.


Keetsin neid koos 1 tund, siis valasin keenud karusmarjad ja porgandid köögikombaini ja purustasin seal ühtlaseks massiks. Seda võib teha ka saumikseriga, aga kellel pole ühtki neist, saab vast hakklihamasinaga teha.


Saadud püree valasin puhtasse potti, lisasin suhkru ja keetsin 10 minutit.


Vahtu ei tekkinud üldse. Panin moosi purkidesse ja sulgesin õhukindlalt. Moos tuli ilus paks.


Ma ei oska öelda selle moosi seost murakamoosiga, sest pole seda kunagi saanud, aga moos tuli igatahes hea, mõnus mahe maitse, karusmarja moos on vänge, aga sellel seda vänget, kanget maitset juures ei olnud. Võiks proovida isegi 500 g suhkruga 1, 5 kg tooraine kohta, mina panin 600 g, kuigi säilivuse kohapealt ei oska midagi öelda.


Igal juhul on see moos, mida võiks julgelt proovida!


Proovisin teha ka roheliste karusmarjadega, siis tuli moosi värvus selline:

Paprika-kabatshokisalat

Maximas on praegu valged paprikad 18.90, sellepärast kasutasin hoidises neid.
Tegin sellise katsetuse:

1,5 kg paprikat
0,5 kg tomatit
0,5 kg sibulat
1 suur kabatshok
5 küüslauguküünt
1,5 spl soola
1 spl suhkrut
1/3 tl peenpipart
1 spl äädikat
1 dl vett
Kabatshoki lõikasin pikuti pooleks, koorisin ja eemaldasin seest seemned ja keskelt pehme osa, nii et kabatshokist kasutasin ainult kõvasid ääri.
Paprikad lõikasin pooleks, puhastasin seemnetest, loputasin veel veega üle, et seemneid sisse ei jääks ja tükeldasin. Paprika seemned pidavat mürgised olema.
Lõikasin paprikad, kabatshoki, tomatid tükkideks (mitte väga väikeseks). Tomatid koorisin enne ära, koortest tegin prae kaunistuseks roose. Tomatit pidi olema kerge koorida kui kasta korraks keevasse vette ja siis külma, aga mina koorisin tavaliselt, sain hakkama.
Sibulad koorisin kraani all voolava vee sees ja panin kohe veega täidetud kaussi. Sibulad lõikasin väiksemateks tükkideks samuti vee sees, seejärel panin nad koos küüslauguküüntega köögikombaini, kus purustasin väikesteks tükkideks. Olin kuulnud, et sedasi toimides ei hakka silmad vett jooksma ja tõesti sibula lõhna ei tundnud, see tuli alles siis kui sibulad pannile õli sisse praadima said.
Panin paprika-, kabatshoki-, tomatitükid suurde potti, lisasin sinna vee, veidi praetud sibulad ja küüslaugud, soola, suhkru, pipra, lasin keema ja hautasin neid seal kuni köögiviljad olid täiesti pehmed. Selleks kulus vähemalt kaks tundi. Äädika lisasin siis kui umbes pool aega olin keetnud.
Alguses kui köögiviljadest pole veel vett eraldunud, peab pidevalt segama, et põhja ei kõrbeks. Valmis salati panin puhastesse purkidesse ja sulgesin õhukindlalt. Kes soovib, võib purke enne kuumutada, aga mina seda ei ole teinud, hoidised on säilinud küll, milleks siis lisatööd teha.
Salatiga jäin väga rahule. Äi ütles, et hea vürtsikas salat, ma oleksin ise seda kirjeldanud justkui mahedat salatit, järelikult on see mahe vürtsika alatooniga salat, igaljuhul hea praelisand.




kolmapäev, 25. juuli 2007

Kabatshoki-hakklihapätsikesed

Retsepti päritolus pole kindel.

500 g hakkliha
500 g riivitud või purustatud kabatshokki
2 muna
1 suurem sibul
4 viilu saia
soola
pipart
küüslaugusoola

Saiaviilud suruda tassi ja valada vett peale nii, et sai oleks vee sees. Kui on pehmeks ligunenud, pigistada vett saiast vähemaks ja lisada hakklihamassile, millele on lisatud kuivaks pigistatud kabatshok, munad, hakitud sibul ja maitseained.
Vormida pätsikesed, panna küpsetuspaberile ja küpsetada ahju alumises osas 200 kraadi juures kuni on pruunid ja küpsed. Alguses eraldub pannile päris palju vedelikku, lõpuks kaob vedelik ära. Kui küpsetuspaberit alla ei pane, läheb pannile tekkiv vedelik kõrbema.
Maitsest küll aru ei saanud, et seal oleks kabatshok sees, aga kogust suurendab hästi ja tervislikkuse seisukohast aitab ka kaasa.




Vahukoorekattega valekeeks


1,5 dl suhkrut
3 muna
2 dl jahu
umbes 0,5 tl riivitud sidrunikoort

Terved munad vahustada koos suhkruga tugevaks vahuks, lisada sidrunikoor (annab hea maitse) ja ettevaatlikult segades jahu.

Ahi kuumutada 175 kraadini, vorm määrida õliga, raputada peale riivsaia või mannat.

Taigen valada auguga keeksivormi, küpsetada keskmises vahes 25 minutit vahepeal ahju ust avamata.

Küpsenud keeksi aitasin noa abil vormist välja, lõikasin noaga küljed vormi küljest lahti ja kummutasin taldrikule. katsin vahukoorega ja kaunistasin kirssidega.

Kuigi see küpsetis ei sisalda rasvainet, meenutab ta maitselt keeksi. Sobib väga hästi ka ilma vahukoore lisandita.

Punasesõstratarretis




Panin vartest ja kobaratest puhastamata pestud punased sõstrad potti. 5 l marjade kohta panin 1dl vett ka poti põhja. Kuumutasin marju pidevalt segades kuni marjad muutusid pehmeks, ei olnud enam kõvad, eraldus mahla. Kui palju vett põhja panna, tuleb vedel moos ja ei muutu tarretiseks.
Alguses kui vedelikku pole veel eraldunud, peab korralikult segama, et põhja ei kõrbeks. Siis valasin need vedelikuga koos olevad katkised marjad köögikombaini püreetegijasse. See on selline kopsik, kus on külje peal tihe sõel ja keskel purustaja. Valan marjad töötavasse köögikombaini ja kohe jookseb läbi sõela kaussi ilma kestade ja seemneteta püree.
Saadud püree mõõtsin liitrise kannuga ära ja valasin suurde potti, kuhu lisasin suhkrut.
Panin 4l püree kohta 2 kg suhkrut.
Kui sellist seadet pole, tuleb ette võtta käsitsi läbi sõela hõõrumine, mis on üsna aega nõudev.

Kui suhkur ja püree on potti pandud, kuumutada seda keemiseni aeg-ajalt segades. Enne keema hakkamist tekib moosi pinnale palju heledat vahtu, säilivuse tagamiseks tuleb kõik vaht eemaldada.
Kui tarretis on keema tõusnud ja vaht eemaldatud, panna see pestud purkidesse ja sulgeda õhukindlalt.
Sellise hoidise tegemise eelis on see, et ei ole vaja enne marju puhastada vartest ja tulemus on kena välimusega.


Punastest sõstardest tehtud tarretis ei tulnud nii paks kui mustast sõstrast, peale keetmist oli päris vedel, aga seistes läks paksemaks, kuid mitte lusika peal püsivaks tükiks, vaid paksuks voolavaks moosiks.
Punasesõstratarretis tuleb üsna vänge, aga mõnes koogis saab ikka kasutada, näiteks õhukese kihina pärmitaigna plaadikoogil, kuhugi kaunistuseks, magustoitudele jm.


teisipäev, 24. juuli 2007

Mustasõstra-karusmarja marmelaad



Panin vartest ja kobaratest puhastamata pestud mustad sõstrad ja karusmarjad potti. Karusmarju oli vähem kui musti sõstraid, aga vahekord pole oluline.
5 l marjade kohta panin 1dl vett ka poti põhja. Kuumutasin marju pidevalt segades kuni marjad muutusid pehmeks, ei olnud enam kõvad, eraldus mahla. Kui palju vett põhja panna, tuleb vedel moos ja ei muutu tarretiseks.
Alguses kui vedeklikku pole veel eraldunud, peab korralikult segama, et põhja ei kõrbeks. Siis valasin need vedelikuga koos olevad katkised marjad köögikombaini püreetegijasse. see on selline kopsik, kus on külje peal tihe sõel ja keskel purustaja. Valan marjad töötavasse köögikombaini ja kohe jookseb läbi sõela kaussi ilma kestade ja seemneteta püree.
Saadud püree mõõtsin liitrise kannuga ära ja valasin suurde potti, kuhu lisasin suhkrut 7l püree kohta panin 4,4 kg suhkrut (1,5 l püree kohta umbes 1 kg suhkrut).
Kui sellist seadet pole, tuleb ette võtta käsitsi läbi sõela hõõrumine, mis on üsna aega nõudev.
Kui suhkur ja püree on potti pandud, kuumutada seda keemiseni aeg-ajalt segades. Enne keema hakkamist tekib moosi pinnale palju heledat vahtu, nii palju, et tekib kahtlus, kas see kõik on ikka vaht, aga kui selle heleda vahukihi eraldab, paistab sealt alt tume moos.
Säilivuse tagamiseks tuleb kõik vaht eemaldada.
Kui tarretis on keema tõusnud ja vaht eemaldatud, panna see pestud purkidesse ja sulgeda õhukindlalt.
Peale keetmist jääb tarretis vedel, nagu paksem mahl, aga jahtudes muutub täiesti paksuks.
Sellise hoidise tegemise eelis on see, et ei ole vaja enne marju puhastada vartest ja õienupsudest ja tulemus on kena välimusega. Tarretisi on hea kasutada magustoitudes, pärmitaignast plaadikoogile, pirukatäidiseks jm.
Tegin samal põhimõttel ja sama suhkrukogusega ka ainult mustast sõstrast.
Related Posts with Thumbnails